Ülikooli kanditeerimine

  Ausalt, ma olen üks kohutavalt laisk inimene. Mulle ei pakku absoluutselt huvi mingi paberimajandus ja liigne pingutamine. Ma imestan kuidas ma hakkama sain ja nüüd Inglismaa pinnal pesitsen.
  Ma täpselt ei oska öelda mis hetkel ma otsustasin Inglismaale tulla, sest kui ma avatud uste päeval siin Birminghamis käisin, jättis see linn mu külmaks ja mul ei tulnud mõttesegi, et äkki see on kool kuhu tulevikus tagasi tulla. Aastake hiljem leidsin end keset hunnikut pabereid ja paanikat- mida kirjutada motivatsioonikirja! Nii palju kui ma ka ei üritanud ei suutnud ma välja mõelda, mis asi see motivatsioonikiri on ja mida sinna kirjutama peab. Minu enesehinnang sai tugeva löögi, kui mulle loeti ette "mustand" ühest motivatsioonikirjast. See kõlas nagu see chick, kes selle kirjutas oleks olnud juba praegu maailma valitseja ja teaks täpselt mida tulevikult talle anda ja pakkuda on. Kuidagi läbi pingeliste vaidluste perega ja kõigiga sain ma oma motivatsioonikirja viimasel hetkel enne tähtaega valmis, mis oli minu jaoks ime ja mu pere jaoks kergendus- issand meie tütrel siiski on võib- olla vastutustunne või mis iganes asi....oh ei.
Samal ajal kui ma maadlesin oma motivatsioonikirjaga oli mul ka vaja soovituskirja. Teine jube asi millega ma kurja vaeva nägin ehk siis teiste vaate punktist vaadatuna- üldse vaeva ei näinud ja oleks pidanud varem sellega tegelema hakkama...Ükski õpetaja polnud nõus paari head lauset minu kohta kirjutama, isegi kui ma ütlesin, et nad võivad seda teha eesti keeles ja ma ise tõlgin ei olnud nõus seda "kohutavat riski" keegi võtma. Lõpuks oli mu põhikooli õpetaja nõus ja ta kirjutas mulle lihtsas eesti keeles toreda soovituse. Kuna ma sain oma soovituskirja 2 päeva enne tähtaega, ja veel eesti keeles, polnud mul muud valikut, kui kogu oma julgus kokku võtta ja minna oma Kohutava inglise keele õpetaja juurde ja paluda talt abi. Ma endiselt imestan, et ta ei naernud mulle näkku ja tõlkis täiesti vabatahtlikult mu soovituskirja ära ja luges ka motivatsioonikirja läbi ja andis isegi näpunäiteid ja soovitusi kuidas parandada motivatsioonikirja, et sisse saamine oleks kindel.
  Täpselt tähtaja hommikul suutsin oma asjad ära saata ja kergendusest end lõdvaks lasta. Nüüd tuli vaid oodata karmi hinnangut- Kas mõni inglise ülikool mind üldse tahab?
Kohutavalt ootamatu üllatusena sain ma kõikidesse ülikoolidesse koha. Bournemouth, Southampton, London ja Bimingham ootasid mind. Mida teha? Jah ma tahtsin kohutavalt lõuna rannikule, sest seal on ilus jne, aga, Aga tuletades meelde, et ma olen kohutavalt laisk inimene ja kõige vähem vaeva pidi nägema Birminghami ülikooli sisseastumiseks, siis valisin, jah ülikooli laiskuse järgi. Tegelikult ka raha kokkuhoiu mõttes tuli Birmingham odavam-tasuta keele test(kui vajalik), dokumente ei pea tõlkima ja juba sellega säästsin ma üle 200euri. Kuigi jah nüüd mõtlen, et äkki oleks pidanud ikkagi läbima selle extra milei, ja oleks läinud Southamptonisse, aga mis tehtud see tehtud pean lepppima selle halli ja suure tööstuslinna Birminghamiga.
Kogu mu kanditeerimis jama aitas läbi viia Bellnor, nad on hea vahendus firma. Imelikult kallis, ma tean, aga nad on nagu selline väike betoon alus, kui sa arvad, et kõik on suht p****s siis tuleb välja, et nad ikkagi on kuidagi mingi toe kuskile loonud ja sa saad edasi minna mööda oma teed. Kui sa oled selline ise tegija siis on Dreamfoudation päris hea firma, nad aitavad omamoodi, aga sa pead ikkagi kõik ise ära tegema. Ma ei teagi kas neid firmasi on Eestis veel, aga mina olin rahul Bellnoriga.
Ma võin öelda, et ma olen näide ühest lootusetult laisast inimesest, kes ikkagi sai ülikooli ja veel välismaale. Niiet kui sa arvad, et liiga tüütu on asju täita ja teha ja olla siis ma olen jah, elav näide, et see on võimalik. Nüüd ma saan siin Inglismaal edasi vedeleda ja tunnen end nagu puhkusel vedelev puhkaja....kellel kohustused ja iseseivate tööde tähtajad kuklasse hingavad....lol