Ausalt, ma olen üks kohutavalt laisk inimene. Mulle ei pakku absoluutselt huvi mingi paberimajandus ja liigne pingutamine. Ma imestan kuidas ma hakkama sain ja nüüd Inglismaa pinnal pesitsen.
Ma täpselt ei oska öelda mis hetkel ma otsustasin Inglismaale tulla, sest kui ma avatud uste päeval siin Birminghamis käisin, jättis see linn mu külmaks ja mul ei tulnud mõttesegi, et äkki see on kool kuhu tulevikus tagasi tulla. Aastake hiljem leidsin end keset hunnikut pabereid ja paanikat- mida kirjutada motivatsioonikirja! Nii palju kui ma ka ei üritanud ei suutnud ma välja mõelda, mis asi see motivatsioonikiri on ja mida sinna kirjutama peab. Minu enesehinnang sai tugeva löögi, kui mulle loeti ette "mustand" ühest motivatsioonikirjast. See kõlas nagu see chick, kes selle kirjutas oleks olnud juba praegu maailma valitseja ja teaks täpselt mida tulevikult talle anda ja pakkuda on. Kuidagi läbi pingeliste vaidluste perega ja kõigiga sain ma oma motivatsioonikirja viimasel hetkel enne tähtaega valmis, mis oli minu jaoks ime ja mu pere jaoks kergendus- issand meie tütrel siiski on võib- olla vastutustunne või mis iganes asi....oh ei.
Samal ajal kui ma maadlesin oma motivatsioonikirjaga oli mul ka vaja soovituskirja. Teine jube asi millega ma kurja vaeva nägin ehk siis teiste vaate punktist vaadatuna- üldse vaeva ei näinud ja oleks pidanud varem sellega tegelema hakkama...Ükski õpetaja polnud nõus paari head lauset minu kohta kirjutama, isegi kui ma ütlesin, et nad võivad seda teha eesti keeles ja ma ise tõlgin ei olnud nõus seda "kohutavat riski" keegi võtma. Lõpuks oli mu põhikooli õpetaja nõus ja ta kirjutas mulle lihtsas eesti keeles toreda soovituse. Kuna ma sain oma soovituskirja 2 päeva enne tähtaega, ja veel eesti keeles, polnud mul muud valikut, kui kogu oma julgus kokku võtta ja minna oma Kohutava inglise keele õpetaja juurde ja paluda talt abi. Ma endiselt imestan, et ta ei naernud mulle näkku ja tõlkis täiesti vabatahtlikult mu soovituskirja ära ja luges ka motivatsioonikirja läbi ja andis isegi näpunäiteid ja soovitusi kuidas parandada motivatsioonikirja, et sisse saamine oleks kindel.
Täpselt tähtaja hommikul suutsin oma asjad ära saata ja kergendusest end lõdvaks lasta. Nüüd tuli vaid oodata karmi hinnangut- Kas mõni inglise ülikool mind üldse tahab?
Kohutavalt ootamatu üllatusena sain ma kõikidesse ülikoolidesse koha. Bournemouth, Southampton, London ja Bimingham ootasid mind. Mida teha? Jah ma tahtsin kohutavalt lõuna rannikule, sest seal on ilus jne, aga, Aga tuletades meelde, et ma olen kohutavalt laisk inimene ja kõige vähem vaeva pidi nägema Birminghami ülikooli sisseastumiseks, siis valisin, jah ülikooli laiskuse järgi. Tegelikult ka raha kokkuhoiu mõttes tuli Birmingham odavam-tasuta keele test(kui vajalik), dokumente ei pea tõlkima ja juba sellega säästsin ma üle 200euri. Kuigi jah nüüd mõtlen, et äkki oleks pidanud ikkagi läbima selle extra milei, ja oleks läinud Southamptonisse, aga mis tehtud see tehtud pean lepppima selle halli ja suure tööstuslinna Birminghamiga.
Kogu mu kanditeerimis jama aitas läbi viia Bellnor, nad on hea vahendus firma. Imelikult kallis, ma tean, aga nad on nagu selline väike betoon alus, kui sa arvad, et kõik on suht p****s siis tuleb välja, et nad ikkagi on kuidagi mingi toe kuskile loonud ja sa saad edasi minna mööda oma teed. Kui sa oled selline ise tegija siis on Dreamfoudation päris hea firma, nad aitavad omamoodi, aga sa pead ikkagi kõik ise ära tegema. Ma ei teagi kas neid firmasi on Eestis veel, aga mina olin rahul Bellnoriga.
Ma võin öelda, et ma olen näide ühest lootusetult laisast inimesest, kes ikkagi sai ülikooli ja veel välismaale. Niiet kui sa arvad, et liiga tüütu on asju täita ja teha ja olla siis ma olen jah, elav näide, et see on võimalik. Nüüd ma saan siin Inglismaal edasi vedeleda ja tunnen end nagu puhkusel vedelev puhkaja....kellel kohustused ja iseseivate tööde tähtajad kuklasse hingavad....lol
Wednesday, October 22, 2014
1.Inglismaa?
Kuna mul on nüüd Eesti tähestik siis otsustasin, et võiks ju natuke oma läbielamisi üles kirjutada. Ma vabandan mu eesti keel on ligadi-logadi, aga ma üritan võimalikult korrektne olla ;).
Eestis olles mulle ei jõudnudki kohale kuni viimse hetkeni, et ma lähen Inglismaale, Birminghami, õppima, lausa 3 aastaks.(karta on et siiani pole kohale jõudnud....see pisiasi.) Õhtu enne ära minekut muutus kõik nii vastikuks, niiii kohutavalt vastikuks. Ma ei suutnud olla isegi kebabi putka ees sest mõte, et homme ma enam siin pole oli niii kohutavalt valus. Mul polnud ainult vaimselt valus vaid ka füüsiliselt oli tunne, et ma ei suuda seda ,ma ennem panen pildi tasku ja ooksendan end täis kui sinna lennukile istun... ja siin ma nüüd istun, võiks öelda, et kui Birminghami kohalik elanik.
Saabumine
Miski pärast, kui ma hakkasin maanduma Inglismaa pinnale tahtsin ma kohutavalt naerda. Ma hoidsin end tagasi, aga ilmselt tobe naeratus mu näol ei muutnud mind kuidagi paremaks. Kogu teekond Birminghami oli nii imelik nagu läbi une, mu jalad liikusid, aga mõtted ja süda olid Eestimaa pinnal. Mul polnud mingit plaani mul polnud mingeid mõtteid, et mis saab edasi, kuigi mu ema käskis mul google mapsist järgi vaadata kõik teekonnad ja kohad kuhu ma minema pean, siis ma ei teinud seda. Ma lihtsalt ei tahtnud teada. Birminghami jõudes teadsin, et olen omadega suht rabas, kuna pole õrna aimugi kuhu minna ja kuidas. Asi lahenes kui ma oma landlordile helistasin, et teada anda, et ma kunagi jõuan korterisse, aga kuna ma mainisin, et ma täpselt ei saa midagi aru siis ta oli nii lahke ja tuli mulle lihtsalt autoga järgi. Korterisse jõudes sain teada, et siin elab ka üks eestlane, kuigi ta on siin kauakaua elanud ja eesti keel on korraliku aksendiga on ta ikkagi eestlane, killuke kodumaisust. Lisaks on siin korteris ka eestlase boyfriend,kelleks on prantslane ja tol hetkel oli siin veel üks inglise paarike. Oma tuppa astudes tundsin kõledust, 4 valget seina ja selline mahajäetud koha lõhn, tahtsin tol hetkel joosta tagasi koju oma voodisse ja mitte kunagi enam nii lolli otsust teha-kuskile suvalisse kohta elama minna ihuüksi. Peale paari algkirja ja 3 korda õhemat rahakotti oli tuba minu. Kui landlord lahkus, siis hakkas mu automaatrešiim taas tööle ja hakkas asju lahti pakkima nagu robot. Ma ei tahtnud mõelda, ei julgenud, sest teadsin mõte Eestist upputaks kogu korteri pisaratesse. Just siis kui ma hakkasin tegevusetult istuma ja arvutit avama koputas keegi mu uksele. Avasin ukse ja seal seisi too eestlane, kes küsis kas ma kooki soovin ja kuna ma olin endiselt oma rešiimi peal siis olin nõus...parem süüa kooki, kui istuda 4 seina vahel ja mõelda kuidas öö üle elada. Nad ei kujuta ette, kui tänulik ma endiselt olen, et nad kutsusid mu seda kooki jäätisega sööma, see oli kui väike päikesekiir lohutamaks seda tormi mis mu sees möllas. Sel õhtul tutvusin eestlasest Kristeliga ja pranslasest Marcoga.... ja mis puudutab seda magamise poolt siis ma magasin esimene öö oma 2 lina vahel, mis olid Eestist kaasa võetud ja padjaks kasutasin kaisulooma mille mu sõbrad mulle lahkumise puhul kinkisid.
Üle saamine
Järgmistel päevadel tundsin nagu maailm on seisma jäänud. Ma üritasin võimalikult palju väljas olla, et olla võimalikult vähe oma kõledas toas. Kell liikus jube aeglaselt ja kõik tundus nii masendav. Ma tahtsin võimalikult kaua eemal olla sellest korterist aga samas valdas mind hirm olla pimedas väljas, kohas, mida ma ei tunne ja nii ma jõudsingi kuue paiku tavaliselt tagasi oma rännakutelt. Mida ma väljas tegin? Ma isegi ei mäleta ma lihtsalt uitasin ringi, ostsin asju mida vajalikuks pidasin. Kolmanda päeva hommikul ma lõppuks murdusin ja hakkasin nutma, kõik mida ma olin hoidnud oma automaatrešiimi taga voolas minust välja. See metsik kodu igatsus lihtaslt lõpuks näitas oma palet. Peale seda läks paremaks, kergemaks. Päevad hakkasid muutuma kiiremaks. Üks tüüp kellega facebookis tuttvusin saabus ka Birminghami ja siis oli lõpuks keegi kellega väljas käia ja see muutis ja elu ja olu kergemaks, tekkis keegi kellega eesti keeles pidevalt suhelda sai. Praegu ma enam nii väga ei hinda seda, et ma saan koguaeg eesti keeles rääkida, sest inglise keelt on nii raskem omastada. Kuigi ma enam ei räägi kogemata eesti keeles inglastega siis siiski võiks ju alati olla parem ja soravam olla see inglise keel. Igatahes kuhu iganes minna kodu igatsus läheb üle, ausalt. Alguses võib olla tunne, et kogu maailm variseb kohe kokku ja sinust saab tuppa lukustunud kummitus, siis ei,ei ja veelkord ei. Kõik läheb paremaks, kui see mugavustsoon lõpuks lahti rebeneb ja laseb sul olla siis enesetunne paraneb 100% :) Muidugi mul on neid hetki kui ma mõtlen, et tahaks olla Eestis kohutavalt midagi ei saa parata. ma olen Eestis elanud 19 ja pool aastat ja selline muutus ma usun, et paneks igaühe kõikuma. Kodu, mida tunned ja tead seda pole enam järsku käeulatuses. Pole kedagi keda usaldada ja kui kuskil lepingus küsitakse next to kin isikut siis paratamatult tekkib väike kurbuse noot kuskile mõttesse, sest sul pole sinna midagi kirjutada, sul pole mitte kedagi siin kellele nad saaksid helistada juhuks kui sul mõni vigastus tekkib või kui sa minestad või mis iganes. Sa oled täiesti üksi siin suures linnas, Birminghamis kus elab peaegu sama palju inimesi kui kogu Eestis kokku. Need on paratamatud mõtted, millest ei saa üle ega ümber. Aga tuleb mõelda, et algul ei saa vedama ja pärast ei saa pidama!
Eestis olles mulle ei jõudnudki kohale kuni viimse hetkeni, et ma lähen Inglismaale, Birminghami, õppima, lausa 3 aastaks.(karta on et siiani pole kohale jõudnud....see pisiasi.) Õhtu enne ära minekut muutus kõik nii vastikuks, niiii kohutavalt vastikuks. Ma ei suutnud olla isegi kebabi putka ees sest mõte, et homme ma enam siin pole oli niii kohutavalt valus. Mul polnud ainult vaimselt valus vaid ka füüsiliselt oli tunne, et ma ei suuda seda ,ma ennem panen pildi tasku ja ooksendan end täis kui sinna lennukile istun... ja siin ma nüüd istun, võiks öelda, et kui Birminghami kohalik elanik.
Saabumine
Miski pärast, kui ma hakkasin maanduma Inglismaa pinnale tahtsin ma kohutavalt naerda. Ma hoidsin end tagasi, aga ilmselt tobe naeratus mu näol ei muutnud mind kuidagi paremaks. Kogu teekond Birminghami oli nii imelik nagu läbi une, mu jalad liikusid, aga mõtted ja süda olid Eestimaa pinnal. Mul polnud mingit plaani mul polnud mingeid mõtteid, et mis saab edasi, kuigi mu ema käskis mul google mapsist järgi vaadata kõik teekonnad ja kohad kuhu ma minema pean, siis ma ei teinud seda. Ma lihtsalt ei tahtnud teada. Birminghami jõudes teadsin, et olen omadega suht rabas, kuna pole õrna aimugi kuhu minna ja kuidas. Asi lahenes kui ma oma landlordile helistasin, et teada anda, et ma kunagi jõuan korterisse, aga kuna ma mainisin, et ma täpselt ei saa midagi aru siis ta oli nii lahke ja tuli mulle lihtsalt autoga järgi. Korterisse jõudes sain teada, et siin elab ka üks eestlane, kuigi ta on siin kauakaua elanud ja eesti keel on korraliku aksendiga on ta ikkagi eestlane, killuke kodumaisust. Lisaks on siin korteris ka eestlase boyfriend,kelleks on prantslane ja tol hetkel oli siin veel üks inglise paarike. Oma tuppa astudes tundsin kõledust, 4 valget seina ja selline mahajäetud koha lõhn, tahtsin tol hetkel joosta tagasi koju oma voodisse ja mitte kunagi enam nii lolli otsust teha-kuskile suvalisse kohta elama minna ihuüksi. Peale paari algkirja ja 3 korda õhemat rahakotti oli tuba minu. Kui landlord lahkus, siis hakkas mu automaatrešiim taas tööle ja hakkas asju lahti pakkima nagu robot. Ma ei tahtnud mõelda, ei julgenud, sest teadsin mõte Eestist upputaks kogu korteri pisaratesse. Just siis kui ma hakkasin tegevusetult istuma ja arvutit avama koputas keegi mu uksele. Avasin ukse ja seal seisi too eestlane, kes küsis kas ma kooki soovin ja kuna ma olin endiselt oma rešiimi peal siis olin nõus...parem süüa kooki, kui istuda 4 seina vahel ja mõelda kuidas öö üle elada. Nad ei kujuta ette, kui tänulik ma endiselt olen, et nad kutsusid mu seda kooki jäätisega sööma, see oli kui väike päikesekiir lohutamaks seda tormi mis mu sees möllas. Sel õhtul tutvusin eestlasest Kristeliga ja pranslasest Marcoga.... ja mis puudutab seda magamise poolt siis ma magasin esimene öö oma 2 lina vahel, mis olid Eestist kaasa võetud ja padjaks kasutasin kaisulooma mille mu sõbrad mulle lahkumise puhul kinkisid.
Üle saamine
Järgmistel päevadel tundsin nagu maailm on seisma jäänud. Ma üritasin võimalikult palju väljas olla, et olla võimalikult vähe oma kõledas toas. Kell liikus jube aeglaselt ja kõik tundus nii masendav. Ma tahtsin võimalikult kaua eemal olla sellest korterist aga samas valdas mind hirm olla pimedas väljas, kohas, mida ma ei tunne ja nii ma jõudsingi kuue paiku tavaliselt tagasi oma rännakutelt. Mida ma väljas tegin? Ma isegi ei mäleta ma lihtsalt uitasin ringi, ostsin asju mida vajalikuks pidasin. Kolmanda päeva hommikul ma lõppuks murdusin ja hakkasin nutma, kõik mida ma olin hoidnud oma automaatrešiimi taga voolas minust välja. See metsik kodu igatsus lihtaslt lõpuks näitas oma palet. Peale seda läks paremaks, kergemaks. Päevad hakkasid muutuma kiiremaks. Üks tüüp kellega facebookis tuttvusin saabus ka Birminghami ja siis oli lõpuks keegi kellega väljas käia ja see muutis ja elu ja olu kergemaks, tekkis keegi kellega eesti keeles pidevalt suhelda sai. Praegu ma enam nii väga ei hinda seda, et ma saan koguaeg eesti keeles rääkida, sest inglise keelt on nii raskem omastada. Kuigi ma enam ei räägi kogemata eesti keeles inglastega siis siiski võiks ju alati olla parem ja soravam olla see inglise keel. Igatahes kuhu iganes minna kodu igatsus läheb üle, ausalt. Alguses võib olla tunne, et kogu maailm variseb kohe kokku ja sinust saab tuppa lukustunud kummitus, siis ei,ei ja veelkord ei. Kõik läheb paremaks, kui see mugavustsoon lõpuks lahti rebeneb ja laseb sul olla siis enesetunne paraneb 100% :) Muidugi mul on neid hetki kui ma mõtlen, et tahaks olla Eestis kohutavalt midagi ei saa parata. ma olen Eestis elanud 19 ja pool aastat ja selline muutus ma usun, et paneks igaühe kõikuma. Kodu, mida tunned ja tead seda pole enam järsku käeulatuses. Pole kedagi keda usaldada ja kui kuskil lepingus küsitakse next to kin isikut siis paratamatult tekkib väike kurbuse noot kuskile mõttesse, sest sul pole sinna midagi kirjutada, sul pole mitte kedagi siin kellele nad saaksid helistada juhuks kui sul mõni vigastus tekkib või kui sa minestad või mis iganes. Sa oled täiesti üksi siin suures linnas, Birminghamis kus elab peaegu sama palju inimesi kui kogu Eestis kokku. Need on paratamatud mõtted, millest ei saa üle ega ümber. Aga tuleb mõelda, et algul ei saa vedama ja pärast ei saa pidama!
Subscribe to:
Posts (Atom)