1.Inglismaa?

Kuna mul on nüüd Eesti tähestik siis otsustasin, et võiks ju natuke oma läbielamisi üles kirjutada. Ma vabandan mu eesti keel on ligadi-logadi, aga ma üritan võimalikult korrektne olla ;).
   
 Eestis olles mulle ei jõudnudki kohale kuni viimse hetkeni, et ma lähen Inglismaale, Birminghami, õppima, lausa 3 aastaks.(karta on et siiani pole kohale jõudnud....see pisiasi.) Õhtu enne ära minekut muutus kõik nii vastikuks, niiii kohutavalt vastikuks. Ma ei suutnud olla isegi kebabi putka ees sest mõte, et homme ma enam siin pole oli niii kohutavalt valus. Mul polnud ainult vaimselt valus vaid ka füüsiliselt oli tunne, et ma ei suuda seda ,ma ennem panen pildi tasku ja ooksendan end täis kui sinna lennukile istun... ja siin ma nüüd istun, võiks öelda, et kui Birminghami kohalik elanik.

    Saabumine
 Miski pärast, kui ma hakkasin maanduma Inglismaa pinnale tahtsin ma kohutavalt naerda. Ma hoidsin end tagasi, aga ilmselt tobe naeratus mu näol ei muutnud mind kuidagi paremaks. Kogu teekond Birminghami oli nii imelik nagu läbi une, mu jalad liikusid, aga mõtted ja süda olid Eestimaa pinnal. Mul polnud mingit plaani mul polnud mingeid mõtteid, et mis saab edasi, kuigi mu ema käskis mul google mapsist järgi vaadata kõik teekonnad ja kohad kuhu ma minema pean, siis ma ei teinud seda. Ma lihtsalt ei tahtnud teada. Birminghami jõudes teadsin, et olen omadega suht rabas, kuna pole õrna aimugi kuhu minna ja kuidas. Asi lahenes kui ma oma landlordile helistasin, et teada anda, et ma kunagi jõuan korterisse, aga kuna ma mainisin, et ma täpselt ei saa midagi aru siis ta oli nii lahke ja tuli mulle lihtsalt autoga järgi. Korterisse jõudes sain teada, et siin elab ka üks eestlane, kuigi ta on siin kauakaua elanud ja eesti keel on korraliku aksendiga on ta ikkagi eestlane, killuke kodumaisust. Lisaks on siin korteris ka eestlase boyfriend,kelleks on prantslane ja tol hetkel oli siin veel üks inglise paarike. Oma tuppa astudes tundsin kõledust, 4 valget seina ja selline mahajäetud koha lõhn, tahtsin tol hetkel joosta tagasi koju oma voodisse ja mitte kunagi enam nii lolli otsust teha-kuskile suvalisse kohta elama minna ihuüksi. Peale paari algkirja ja 3 korda õhemat rahakotti oli tuba minu. Kui landlord lahkus, siis hakkas mu automaatrešiim taas tööle ja hakkas asju lahti pakkima nagu robot. Ma ei tahtnud mõelda, ei julgenud, sest teadsin mõte Eestist upputaks kogu korteri pisaratesse. Just siis kui ma hakkasin tegevusetult istuma ja arvutit avama koputas keegi mu uksele. Avasin ukse ja seal seisi too eestlane, kes küsis kas ma kooki soovin ja kuna ma olin endiselt oma rešiimi peal siis olin nõus...parem süüa kooki, kui istuda 4 seina vahel ja mõelda kuidas öö üle elada. Nad ei kujuta ette, kui tänulik ma endiselt olen, et nad kutsusid mu seda kooki jäätisega sööma, see oli kui väike päikesekiir lohutamaks seda tormi mis mu sees möllas. Sel õhtul tutvusin eestlasest Kristeliga ja pranslasest Marcoga.... ja mis puudutab seda magamise poolt siis ma magasin esimene öö oma 2 lina vahel, mis olid Eestist kaasa võetud ja padjaks kasutasin kaisulooma mille mu sõbrad mulle lahkumise puhul kinkisid.

    Üle saamine
Järgmistel päevadel tundsin nagu maailm on seisma jäänud. Ma üritasin võimalikult palju väljas olla, et olla võimalikult vähe oma kõledas toas. Kell liikus jube aeglaselt ja kõik tundus nii masendav. Ma tahtsin võimalikult kaua eemal olla sellest korterist aga samas valdas mind hirm olla pimedas väljas, kohas, mida ma ei tunne ja nii ma jõudsingi kuue paiku tavaliselt tagasi oma rännakutelt. Mida ma väljas tegin? Ma isegi ei mäleta ma lihtsalt uitasin ringi, ostsin asju mida vajalikuks pidasin. Kolmanda päeva hommikul ma lõppuks murdusin ja hakkasin nutma, kõik mida ma olin hoidnud oma automaatrešiimi taga voolas minust välja. See metsik kodu igatsus lihtaslt lõpuks näitas oma palet. Peale seda läks paremaks, kergemaks. Päevad hakkasid muutuma kiiremaks. Üks tüüp kellega facebookis tuttvusin saabus ka Birminghami ja siis oli lõpuks keegi kellega väljas käia ja see muutis ja elu ja olu kergemaks, tekkis keegi kellega eesti keeles pidevalt suhelda sai. Praegu ma enam nii väga ei hinda seda, et ma saan koguaeg eesti keeles rääkida, sest inglise keelt on nii raskem omastada. Kuigi ma enam ei räägi kogemata eesti keeles inglastega siis siiski võiks ju alati olla parem ja soravam olla see inglise keel. Igatahes kuhu iganes minna kodu igatsus läheb üle, ausalt. Alguses võib olla tunne, et kogu maailm variseb kohe kokku ja sinust saab tuppa lukustunud kummitus, siis ei,ei ja veelkord ei. Kõik läheb paremaks, kui see mugavustsoon lõpuks lahti rebeneb ja laseb sul olla siis enesetunne paraneb 100% :) Muidugi mul on neid hetki kui ma mõtlen, et tahaks olla Eestis kohutavalt midagi ei saa parata. ma olen Eestis elanud 19 ja pool aastat ja selline muutus ma usun, et paneks igaühe kõikuma. Kodu, mida tunned ja tead seda pole enam järsku käeulatuses. Pole kedagi keda usaldada ja kui kuskil lepingus küsitakse next to kin isikut siis paratamatult tekkib väike kurbuse noot kuskile mõttesse, sest sul pole sinna midagi kirjutada, sul pole mitte kedagi siin kellele nad saaksid helistada juhuks kui sul mõni vigastus tekkib või kui sa minestad või mis iganes. Sa oled täiesti üksi siin suures linnas, Birminghamis kus elab peaegu sama palju inimesi kui kogu Eestis kokku. Need on paratamatud mõtted, millest ei saa üle ega ümber. Aga tuleb mõelda, et algul ei saa vedama ja pärast ei saa pidama!